Albumi lood, mis kõnelevad igatsusest lähedaste vastu, armumisest, elus üksi kõndimisest ja leppimisest, on sündinud viimase aasta jooksul koostöös produtsent Sten Šeripoviga. Albumile andsid oma panuse ka Jüri Pootsmann, Andreas Poom, Liisi Koikson, Taavi Eelmaa, Sten Heinoja, Kristjan Kallas, Sander Berens ning James Younger ja Brandon Wolfe-Scott Kanadast.
“Meil pole aega maa ja ilm” oli algselt fraas uue albumi avasingli lüürikas, kuid mida aeg edasi, seda kindlamalt võttis see Eleryni peas kokku ka värsket loomingut:
“Esimesed albumiga seotud tunded ja mõtted hakkasid kerkima juba paar aastat tagasi. Hakkasin märkama endas kummalist melanhoolsust, mis tekkis justkui alati siis, kui läksin lapsepõlvekoju vanematele või vanavanematele külla. See oli tohutult veider. Ma olin õnnelik, et olen oma inimeste keskel, teisalt valdas mind seletamatu kurbus, mida varem ei olnud tundnud. Tol hetkel ei osanud ma seda kurbust enda jaoks lahti mõtestada.
Ühel hetkel sain aru, et aeg ei liigu ainult minu enda elus edasi, vaid kõik, keda sa armastad, liiguvad samas tempos. Ma saan vanemaks ja samal ajal jäävad ka mu vanemad vanemaks. Elu on nii kiire ja kõik ei ole igavene. Lause ,,mul pole aega’’ on saanud mu jaoks hoopis teise tähenduse.”
Plaat 1
1. (Jääb terve maailm) meile kahele
2. Soo
3. Üle katuste
4. Praegu on nii
5. Kõnnin üksinda
6. Mitte keegi siin planeedil
7. Ajamasin (koos Liisi Koiksoniga)
8. See, mis põletab
9. Armastan sind hoolega